Hommikul ootasin bussi, kui peatusesse jalutas võõras pruunisilmne noormees, kes vaatas mind üksisilmi ning naeratas mo poole nii avalalt, et mõtlesin automaatselt: välismaalane või puudega*. No isegi väljamaal elanud eestlased ei naerata nii soojalt teisele eestlasele. Pärast öösel kuuldud murettekitavaid uudiseid kulus see naeratus ära küll.
...midagi pisut veidrat oli selles naeratuses siiski.
*muidugi mitte halvas mõttes, mitmed (vaimse) puudega inimesed on palju sõbralikumad ja empaatilisemad kui "terved"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar