10 aastat hiljem

 Tuli meelde, et oli kord... Otsisin ja siin ma nüüd olen. Kummalisel kombel on asjadel soodumus kaduda/välja surra/moest välja minna. Eluring.

Ja nüüd alles mõtlen, et miks küll tookord mitu aastat kirja pandut korstnasse lasin. Otsides on leida jälgi sellest, mis oli. Ei tundnud oma teksti enam ära. Veider. Ja nende sõnade paigutus ja kooskõla tundus nii hea. Justkui oleksin osanud kirjutada. 

Võiks ju rohkem enseusku olla. Võiks ju rohkem harjutada. Rohkem lugeda. 

Kui see igapäev kohati nii talumatult vabanduseks ei kerkiks. "Aega ei ole" ja ei tule, kui ei võta. 

Mingid jäljed isekuse olemasolust on, kuid ähmased, harvad. Tundub nii võõras ja mitte oma, tekitab süümekaid. Millal see üle läheb? Kui noorim on ülikoolis? Aga vbl siis on juba hilja? Parem Hilja kui mitte kedagi, ütles üks mees.

Parem Hilja.

Tehnika

See on vist mingi seadus, et kui üks tehnikavidin rivist välja läheb, siis varsti järgneb talle veel teinegi. Päevi näind kompu sai küll uue juppi näol korda, kuid nostalgiliselt kallis muusikakeskus hakkas tuvastamata otsast kärssama. Ehk kodune kuldnäpp leiab vea üles. Kui ei, siis on tehnikadoktori abi vaja.

Keegi võiks õmblusmasina ka remonti viia...

Uus soengutrend: reede 13.

Mida teha, kui juuksuril lõikus pekki läheb? Parukas osta? Päästemissiooni lõpuks jäi liiga vähe järgi, et midagi parandada annaks. Vahel kohe ei vea. Vana kuu ka veel, vbl alles suveks kasvab piisavalt materjali paremaks lõikuseks. Nutt ja hala.

Vahin hobuse suhu

Kuri jõuluvana tõi mulle jõuludeks räiged öised seljavalud. Tänan väga...NOT! Mitme päeva kink see on, tahaks teada. Vabadel päevadel elab üle, sest kuidagi saab oiates 10ni kikerdada, aga täna oli küll julm uni vs valu kombatis osaleda, teades, et paari tunni pärast kell heliseb. 

Rasedus"rõõmud", ha-haa.

ÜT lollakad videod

Mõtlesin täna jälle, miks näidatakse bussides Naerata! nime all masendavaid videosid sellest, kuidas keegi end puruks kukub või auto ära lõhub. Mind see küll naerma aja. Teise õnnetuse üle kahjurõõmu tunda on kuidagi hälbeline. "Naljakaid videosid" on ju miljon, aga millegipärast neid päriselt naeratama panevaid bussis ei näe. 

Vahepeal jooksevad ekraanil ka filmide Surematud ja Rummipäevik (kinodes K-12) treilerid, vaatamata sellele, et bussides sõidab palju alla 12-aastaseid. Treilerid väga räiged ei ole, kuid küsimus tekkis. Samamoodi nagu reklaamiti tänaval suurte lagunend lõustadega toda zombi-sarja. 

Vbl kõlab puritaanliku vanamutina, kuid see värk on nii vastuoluline ja lame. Näidaku parem midagi mõistlikku ja ilusat, nt loodusvaateid.

Veel filme

Viimased nähtud on Kuninga kõne ja Crazy Stupid Love - mõlemad on väga head ja vaadatavad. Näitlejad ja dialoogid... rohkem ep` viitsi kirjutada.

+ Midnight in Paris - peategelane on Allenlik, kuid parajal määral. Positiivne ja mõnus Unistused teoks! film.

RHCP

Jee-jee-jee! Music is my aeroplane!
Juhhei!

Tahaksin olla Robin Hood

Miks on maailmas nii, et puu otsas ehk ülemusteks ja otsustajateks on inimesed, kes asjadest tegelikult mitte midagi ei tea? Istuvad ja unistavad pilvelossidest ning seeditud "hääd" ideed saavad kaela need, kes puu all puud püsti hoiavad, sest juured on nende ideede mõjul juba läbi kärsanud. Palju paska hoidjad kannatavad enne kui puul langeda lasevad? Puu otsas istujal on sellest kama 2. Vähemalt seni kuni puu otsas söögiks õunu jätkub. Kauaks neid õunu ei ole, sest juured on läbi ja puu kärbub. Õunad otsas, lendab sitavikat teise, terve ja ilusama puu otsa. Kas puu all olijad suudavad veel puud hoida, kuni uus vikat vett toob ja puu uuesti õilmitsema paneb või kukub see pehkind ront neile täiega kaela.

Teen ettepaneku kuulutada 6. detsember rahvusvaheliseks Breinfakistid maha! päevaks.

FE vol 6

Püsimatud on üks parimaid haiguse, surma ja leinateemalisi filme. Elujaatav positiivne käsitlus, head näitlejad ja dialoogid teevad filmi nii nauditavaks, et ma ei hakanud isegi nutma. Tavaliselt panevad samateemalised filmid mind lohutamatult uluma*. 

Peategelaste riietus on ülilahe. 

Filmis on muidugi kõik ilusam kui tegelikkuses... Hüvastijättudest kurvem on mitte saada võimalust hüvasti jätta.

Teine selline hea film on Viimaste soovide nimekiri.

postrile samuti kümme punkti

*kui nüüd päris aus olla, siis kurku kriipis küll, aga kõrval istuv närviline poiss, kes filmi lõpupoole sõrmekonte ragistama hakkas ning jalgu väristama, tõmbas tähelepanu kurbuselt eemale. Kondi-/liigeste ragin on jube. Osad ei kannata tahvli kriipimist või paberikrabinat, mina ei salli seda ning küüntega kopsimist. Ja popkorn haises saalis seekord nagu märg koer.

***

Oligi viimane Pöffi film, mida kinos vaatamas käisime. Kokku sai 10 filmi (Püsimatutele ostsin pileti viimasel minutil, teistest eraldi): Röst (4 10st), Beebimonitor (8), Päevalilletund (5), Tabamatu õnn (5), Martha Marcy May Marlene (6), Pilvelõhkuja (7), Loomariik (9), Haldjas (9), Kõik sinu surnud (3), Püsimatud (10). Üldiselt sai tänavu hea valik tehtud. 

PÖFFi lõpu puhul nägin temaatilist und: olin libahunt ja mul oli isegi 2 kutsikat. Pidid olema ühe võimsa halli libahundi tütred (vbl olid pojad, aga mäletan, et neil olid kõrvarõngad ja mangusid mult mingit mänguasja). Nende saamist ei mäletand. Kusjuures olen seda und kunagi ammu ennegi näinud. Samad tegelased ja kohad, situatsioonid. Natuke äksionit oli ka, kuna mingid tüübid (jahimehed?) said aru, et ma pole päris hunt. Tulid meie majja, kus kommuunina elasime teiste friikidega ja pidime nad välja ajama. Üks tüdruk suitsetas kanepit v vesipiipu ja tõmbasin seda suitsu sisse. 

No mai tea, miks mul sellised unenäod on.

FE vol 5

Haldjas ja Kõik sinu surnud.

Haldjas on koomiline muinasjutt, värviline, helge ja mõnus. Näitlejad on tõelised artistid. Huumor on kohati klišeelik, kuid paneb tahes tahtmata naerust puksuma: nt poolpime baarmen, kes kogu aeg vastu seina kõnnib. Hea tuju garanteeritud.

Kõik sinu surnud on esmapilgul sürr ja kohati tüütuks muutuvalt staatiline lugu laibahunnikust, mille kohalik talumees oma põllult leiab. Tausta teadmata võiks liigitada kehva musta huumori alla. Ükskõiksus ja tuimus, millega võimud surnutesse suhtuvad on arusaamatu ja masendav. Ei leidnud filmist midagi, mille üle naerda nagu osad saalis. See, et filmi lõpus laibad püsti tõusevad ja koos teiste näitlejatega kummaradavad on kuidagi...mai teagi... saa nüüd aru, no siuke film. 

 

:)