Hull küpsise isu on viimasel ajal. Neid suhkrukringleid võin süüdimatult terve kotitäie järjest ära süüa.
*
Käisin oma lemmikruumis. Seal on päike ja eriline... ilukirjanduse lõhn. Tõmbasin näpuga mööda raamatute ridu ja rinnus hakkas hõiskama. Kõik need sõnad, lood, sündmused, seiklused...oooh! Näpp jäi peatuma kapsaks loetud `46 aasta Hamletil. Mis ajalugu ja trükk... Sirvisin `87 aastal välja antud Shakespeare`i sonette...Võtsin viimase kaasa ja õhtul voodis lugesin edasi. Raamatu kujundus on lihtsalt kaunis. Olen vist esimene, kes seda eksemplari loeb. Puutumata lehed... Esimesed sonetid on samal teemal, sama sõnumiga, kuid erinevate sõnadega. Sõnum: saada lapsi, et ilu ei häviks, vaid elaks järeltulijates edasi. Kes tahaks olla isekas ning oma ilu hauda kaasa viia? Kohati vaimukas ja muigvele ajav.
Üle 15 lk ei jaksanud titeteemat lugeda, hakkasin suvaliselt valima. Lõpus on teemaks lahkuminek ja lk. 98 leidsin enda kirjutatud soneti. Vähemalt, sellise oleksin 4 aastat tagasi kirjutanud.
Aegumatu kirjailu.
*
Eile sai puhtjuhuslikult kino lehele satutud ja olingi konksu otsas. Käisime vaatamas filmi Tamara Drew, mis oli õigustatult PÖFFi vitamiinilaksu programmis. Kuigi filmi kirjeldus on suht juustune, tasub minna. Puhas rõõm ja energia. Suurepärane õhtupoolik lihtsalt nauditava näitlejatöö, huumori, põnevuse ja hingematvate vaadetega. Kas ei tahaks suvitada sellises idüllilis-maalilises külas... Film meeldis isegi M-le ja meeldiks isegi mo keskmisele õele - ta on üks neist, keda on väga raske mingit filmi huviga jälgima saada, sest enamus filme on tema meelest lihtsalt jamad (ka need, mis tegelt ei ole, sest ta pole eriti püsiva ega kannatliku loomuga ning huvi on kiire kaduma). Tamara Drew tõmbab tähelepanu sada protsenti ning muu peale mõtlemiseks aega ei anna. Pea kaks tundi möödus kui linnutiivul. Pärast seanssi oli suu kõrvuni ning hing rahul hästi veedetud aja pärast. Soovitan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar