Püsimatud on üks parimaid haiguse, surma ja leinateemalisi filme. Elujaatav positiivne käsitlus, head näitlejad ja dialoogid teevad filmi nii nauditavaks, et ma ei hakanud isegi nutma. Tavaliselt panevad samateemalised filmid mind lohutamatult uluma*.
Peategelaste riietus on ülilahe.
Filmis on muidugi kõik ilusam kui tegelikkuses... Hüvastijättudest kurvem on mitte saada võimalust hüvasti jätta.
Teine selline hea film on Viimaste soovide nimekiri.
*kui nüüd päris aus olla, siis kurku kriipis küll, aga kõrval istuv närviline poiss, kes filmi lõpupoole sõrmekonte
ragistama hakkas ning jalgu väristama, tõmbas tähelepanu kurbuselt eemale. Kondi-/liigeste ragin on jube. Osad ei kannata tahvli kriipimist või
paberikrabinat, mina ei salli seda ning küüntega
kopsimist. Ja popkorn haises saalis seekord nagu märg koer.
***
Oligi viimane Pöffi film, mida kinos vaatamas käisime. Kokku sai 10 filmi (Püsimatutele ostsin pileti viimasel minutil, teistest eraldi): Röst (4 10st), Beebimonitor (8), Päevalilletund (5), Tabamatu õnn (5), Martha Marcy May Marlene (6), Pilvelõhkuja (7), Loomariik (9), Haldjas (9), Kõik sinu surnud (3), Püsimatud (10). Üldiselt sai tänavu hea valik tehtud.
PÖFFi lõpu puhul nägin temaatilist und: olin libahunt ja mul oli isegi 2 kutsikat. Pidid olema ühe võimsa halli libahundi tütred (vbl olid pojad, aga mäletan, et neil olid kõrvarõngad ja mangusid mult mingit mänguasja). Nende saamist ei mäletand. Kusjuures olen seda und kunagi ammu ennegi näinud. Samad tegelased ja kohad, situatsioonid. Natuke äksionit oli ka, kuna mingid tüübid (jahimehed?) said aru, et ma pole päris hunt. Tulid meie majja, kus kommuunina elasime teiste friikidega ja pidime nad välja ajama. Üks tüdruk suitsetas kanepit v vesipiipu ja tõmbasin seda suitsu sisse.
No mai tea, miks mul sellised unenäod on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar