Ühel õhtul oli mul au olla seltskonnas koos omaealistega, kel kõigil eri vanuses lapsed kaasas. Sh rase mina. Vaatasin neid värskeid emasid ja isadusest säravaid mehi oma võsudega ning mõtlesin: okou, siin ma nüüd olen, tulevane lapsevanem, dziisas kraist-halleluuja-avemaria-ahsavana... - ereda lahvatusena startis aju kinolinal filmike Isikliku evolutsiooni uus tase.
Õnneks ei olnud ma oma esilinastusel üksi. M. peas oli toimunud sarnane sündmus.
Beebid mind ei kohuta. Olen eeltiineka east saati tittedega rohkem-vähem tegelenud, sh kakiseid marlemähkmeid käsitsi pesnud (ega õudsamat asja ju lapse kasva(ta)mise juures pole) ning ühel sünnitusel "käehoidjagi" olnud.
"No oma laps on ikka teine asi", räägib vanarahva suu. Eks siis varsti näha ole kui teine. Lapsevanemaks saamine kohutab mind natuke küll.
Teen endale meelespea, vahel loen üle ning teen endale häbi-häbi, kui ära tee-ole paigal-EI!-ole vait! maailma eksinud olen*.
- Paljud unustavad lapsevanemaks saades oma lapsepõlve sootuks. Kas see empaatia- ja mälukaotus kaasneb kohe koos sünnitushetkega või kujuneb lapse kasvades välja? Kuidagi tobe on lapsega vaielda lihtsalt selle pärast, et mina olen "suur tark täiskasvanu" ja tema "rumal eilesündinu", kui ilmselgelt on viimase argument mõistlikum.
Kuula, mis laps räägib ja räägi vastu. Seleta. Kannatlikult. Hinga.
- Kui lapsel on jonnituju ja möirgamine ületab talutava piiri, lükka poodi minek edasi. Kui laps poes karjuma hakkab mine välja (PS! võta laps kaasa).
Päästa laps ning kaasostlejad jonni küüsist.
- Kui laps ei taha poti peal istuda, pole mõistlik teda seal jõuga kinni hoida. Kas ise tahaksid, et keegi sind vägisi potile sunniks (s... nüüd!).
Iga asi omal ajal.
- Lapsega ei või kogu aeg kodus istuda. Laps selga ja külla! (raskem teostada, kui satub 24/7 kisav eksemplar)**
- Kui on abi vaja, ütle.
- Kui on ahastus, räägi kellegagi. Nutt tuleb nagunii.
- Mees ei ole süüdi, kui titt kisab ja sa väsinud oled. Ise lasid endale tite teha/tahtsid last saada. (Hea mees muidugi aitab mitte ei keera troppe sügavamale kõrva)***.
- Laps ei ole eputamiseks (vbl siiski natuke). Mõnikord vanemad kamandavad seltskonna ees lapsi: "tee nii, näita, kuidas sa teed" ning kõik naeravad. Ma pole tsirkuse direktor ja mo laps ei ole kloun. Teisest küljest, kui ma tahan, et mo lapsest saaks kloun...
- Las laps tõstab endale ise söögi taldrikule. Ise tõstis, ise sööb ära.
- Kui ei taha, et midagi majapidamises mustaks või katki läheb... - nüüd on juba hilja kahetseda ja mõttetu kurjaks saada. Enamus lapsi on liigist minitornaado.
- Kiida last ka väikeste saavutuste eest.
...järgneb...(osa asju on tegelt iseenesestmõistetavad ja peaks ju iseenesest tulema/meeles püsima...või kuidas)
**kui iga päev üle kolme tunni päevas kisab, siis juba tundub, et on 24/7
***loodusliku instinkti mõjul valib naine mehe, kes oleks potentsiaalselt hea isa, ehk hoolitseks tema ja laste eest. Peab ikka hea intuitsioon olema, sest tõeline "hea isa" selgub tihti alles siis, kui titt on öö läbi pealtnäha põhjuseta kisanud. Hea isa uurib, mis viga ja üritab lohutada, kuigi peab hommikul tööl koosoleku pidama. Pisut vähem hea isa teeb korra põsele musi: "pea vastu" ning keerab teise külge ning eriti mitteisaliku käitumisega mees röögatab: "jää vait, krdi...". On ka neid mehi, keda ei ärata ei tite kisa ega kahuripauk - see peaks selge olema ja arvesse võetud juba enne lapse eostamist, nii et seda ei saa mitterahuldavaks isaduseks nimetada. Eks neid hea isa-mitte nii hea isa sorte on veel.
3 kommentaari:
Veidi ehk teisest küljest ka...
Keelamine - hiljuti jäi kusagilt kõrvu fakt miskist kasvatusteooriast, et lapsele keeldude esitamise valem on vanus+1 (ehk üheaastasele võib esitada 2 keeldu, mida järjepidevalt meelde tuletada. Lihtsalt lapse elu/kasvukeskkond peab olema selliselt kohandatud, et iga asja peale käskima keelama ei tuleks hakata. Keeruline täita, aga iseenesest tundub loogiline).
Jonn - siinkohal ma sõna ei võtaks eriti, enne kui enda laps on selle jonnivanuse läbinud :) Lapsed on erinevad ja kõik ei sõltu ainult kasvatusest. Ja kui on üksikema oma "kohutava kahesega" poes, pole midagi teha - süüa on vaja ja kui last pole kusagile jätta... Ja teinekord võib nii olla, et laps on kodus hea laps, aga väljas käies on igasugu ahvatlusi, mis jonni kallale ajavad :)
Eputamine - jah, lapsega eputamine on üks asi, aga kui ta on mingi laulu/luuletuse õppinud vms. ja oma lähikondsetele seda esitab/esineb, õpib ta juba maast-madalast avalikku esinemist ja selle võrra, ma arvan, on tal elus lihtsam ja julgem.
Lapsega poes käia on ok, aga jonnihetkel võiks ikka välja minna, kui kohe maha ei rahune. Muidugi kui kiire on, siis endal närv püsti ning lapsel seda enam. Kui kodus enne poeskäigureeglid selgeks rääkida on lihtsam ja valutum? Ma ei saa aru neist emadest, kes lapse jonnima hakkamisel asuvad seda ignoreerima. Vbl kodus saab seda praktiseerida, aga avalikus kohas jätab see "tegemata töö" mulje ning kui jonn ise ära ei lähe, ajab see kisa kaaskodanikud hulluks. Tihti tulevad siis asjalikud mammid lohutama v kurjad mammid sõimama ning see keerab ema tuju täitsa nulli. Mõnel juhul võib ema oma pahameele siis lapse kaela valada ja siukest pahatujuringi pole küll kellelegi vaja.
Selle eputamise all ma neid äraõpitud asju ei mõelnudki. Need on asjalikud edusammud. Laps peab muidugi nõus olema esinema, sundida ei tohiks. Rohkem oli silme ees igast nöomoonutused ja lollused.
See on nii põnev teema. Õnneks mul on palju tuttavaid lapsevanemaid ja kasvatusteadusi õppinud sõpru, kellega saab arutleda ja nippe kõrva taha panna. Ja ikkagi, enda lapsepõlve mälestusi, kogemusi, tundeid ei tohi alahinnata ning kindlasti arvesse võtta. Empaatiast algab mõistmine.
*näomoonutused :p
Postita kommentaar