Tuli meelde, et oli kord... Otsisin ja siin ma nüüd olen. Kummalisel kombel on asjadel soodumus kaduda/välja surra/moest välja minna. Eluring.
Ja nüüd alles mõtlen, et miks küll tookord mitu aastat kirja pandut korstnasse lasin. Otsides on leida jälgi sellest, mis oli. Ei tundnud oma teksti enam ära. Veider. Ja nende sõnade paigutus ja kooskõla tundus nii hea. Justkui oleksin osanud kirjutada.
Võiks ju rohkem enseusku olla. Võiks ju rohkem harjutada. Rohkem lugeda.
Kui see igapäev kohati nii talumatult vabanduseks ei kerkiks. "Aega ei ole" ja ei tule, kui ei võta.
Mingid jäljed isekuse olemasolust on, kuid ähmased, harvad. Tundub nii võõras ja mitte oma, tekitab süümekaid. Millal see üle läheb? Kui noorim on ülikoolis? Aga vbl siis on juba hilja? Parem Hilja kui mitte kedagi, ütles üks mees.
Parem Hilja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar