Möödund nädal jõudis Väsimus meile järgi ja nädalalõpp läks suht liulaskmise tähe all. Ei pingutand remondiga, võtsime vabalt. Mõelda vaid, viimased 5 ja pool kuud on meie vaba aja sisustajaks olnud tulevane pesa. Tüdinud ei ole. Põnevaim osa juba algas ja kestab: värvimine, tapeetimine jne. Küll on pähe tulnd mõtteid, kuidas oleks võinud mõnda asja teisiti teha. M piitsutab end sellega vahel liigagi. Püüdleb täiuslikkuse poole. Üritan teda rahustada: läks nagu läks, midagi hullu ei ole, kogemuse võrra targemad. Mulle istub aafrika vanasõna, mille täpset sõnastust ei mäleta: pole mõtet ette muretseda ja, kui juba juhtunud on, pole mõtet tagantjärgi muretseda.
Niimoodi ikka e-edasi ja e-edasi... kuni viimaks saab sisse kolida. Tõenäoliselt juhtub see järgneva 2-3 kuu jooksul.
Üksinda kõnnime kiiremini, kahekesi aga kaugemale (Aafrika).
*
Eile vaatasime filmi Breaking and Entering. Seal on stseen, kus naine ja mees seisavad õhtupäikese valguses jõe ääres, nõjatudes vastu piiret. Mul käis südamest selline valus igatsususjõnks läbi, et lausa ohkasin ja pisar tuli silma - nii meenutas Kölni aega. Hing ulub reisimise ja seikluste järgi. Millal saabub see aeg, et ma jälle teele saan...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar